Ida Lemsalu 1924-2022

 

Ida Lemsalu, EV100 Wesminster Cathedral'is. Londoni Eesti Saatkonna tänukirja üleandmine.

Ida Mirma, peale eestistamist, Ida Marjundi, sündis 1924 aastal Valgus, Läänemaal, Eestis. Aastal 1944 põgenes ta noore tüdrukuna perega Saksamaale ja sealt edasi Inglismaale.  Ida Lemsalu hoidis aktiivselt eestlust Londonis ja võttis Londoni Eesti Seltsi ja Eesti Abistamise Komitee tegevustest. Ta on olnud mõlemate seltside laekur. Samuti abistas ta Eesti Hääle tegemistes ja oli laulukoori liige. Tema loodud Eesti Abistamise Komitee igakuised lõunad muutusid populaarseteks ja üheks tähtsaimaks eestlaste kokkusaamise viisiks Eesti Majas Londonis pikkadeks aastateks. Ta oli tuntud perenaine oma maitsvate eestipäraste söökidega ja lõunaid kutsuti „Ida Lemsalu lõunasöögid“.  

Tema asjalikkus, heatahtlikkus, töökus ning avatud maailmavaade oli eeskujuks kõigile, kes teda tundsid. Puhka rahus, kallis imearmas Ida Lemsalu!

****    ****    ****

„Mul lihtsalt on  soov, et ma saan abiks olla oma eestlastele ja eestlust koos hoida. See on kõik, mis mul kõige rohkem meeldib praegu teha.“ Ida Lemsalu, 2017.  

****   ****   ****

Ida Lemsalu sünnikoduks oli korralik talumajapidamine Läänemaal, kus tehti maatöid ja käidi suviti karjas. Ida käis Valgu algkoolis, seejärel Märjamaa koolis, mis asus 20 km eemal. Ta sõitis iga päev kooli jalgrattaga. 6 päeva nädalas sõideti kooli, pühapäeval aga kirikusse. Ida lõpetas 6 klassi ja sellega sai astuda sisse juba keskkooli. Kahjuks ajasid plaanid segi venelaste sissetung Eestisse. Kuna Ida isa ja vend olid olnud Saksa sõjaväes ja vend ka Vene sõjaväelaste poolt pantvangis olnud aastaid, siis otsustati põgeneda Eestist kuni okupandid taganema lüüakse. Tol põgenemise ööl leiti kuskilt veoauto ja metsaülema poeg, kes vaevalt sõita oskas, kihutas Ida ja kõigi naabritega Saaremaa suunas. Saaremaalt põgeneti saksa laevadega edasi Saksamaale. Oli 2 laevatäit eestlasi. Üks laev lasti põhja, teisest laevast, kus Ida peal oli, läks granaat 2 meetrit mööda. 

Saksamaal viidi Ida koos perega Dresdenisse, seejärel Allesse. Alles oli selgelt näha õhtuvines, kuidas silmapiiril Berliin põles. Teine maailmasõda oli täies hoos. Pommirahe all kaotati teel veel mitmeid häid tuttavaid, eestlaseid. Elati barakkides narivoodites, süüa anti kesiselt.  

Ida Lemsalu meenutustest: „Anti peedilehe suppi, kus lihatükid prillidega otsa vaatasid. Need lükkasime kõrvale siis ja sõime edasi. Nälg oli suur.“ 

Ida Lemsalu sattus appi sööklasse, kus ta oli nn väljaviskajaks. Tema kohus oli käskida purjus kindralitel lahkuda söögikohast. Ta võttis seda kui igat teist tööd ja leidis sellest ka kasulikkust. Nimelt õhtuti pakkis ta ülemate ülejäägid toidukarpidesse eestlastele, kes töötasid põllul ja aias. 

Edasi saadeti Ida ja teised Dillingeni linna, Doonau ääre. Seal võtsid neid vastu ameeriklased, kes neile veidi rohkem süüa pakkusid. Oldi elatud aastake, kui ühel päeval olid tänavatel mehed suurte kelladega helistamas ja karjumas, et kõik sõdurid välja, venelased viivad teid koju ära. Ida jooksis suure hirmuga läbi metsa ameeriklaste kontorisse ja palus neilt abi. Ameeriklased päästsid sõdurid venelaste kätte saamisest.

Kord oli juhus, et Ida aet sassi juutidega, kes samas laagris elasid. Taaskord aitasidameeriklased ta välja. Nii pääses Ida Lemsalu väga viimasel minutil gaasikambrisse saatmisest. Koos eesti sõduritega, kelle hulgas olid ka Heinastu ja Viirlaid, peeti plaani, et esialgu liigutakse Inglismaale ja sealt edasi Ameerikasse. Elbemäede pere aitas eestlasi, saates kutse eestlastele tulla Inglismaale.

Inglismaal saadeti Ida Lemsalu mahajäetud koolimajja elama ja koristama koos nelja eesti tüdrukuga. Pesti ja küüriti põrandaid. Ida suunati laste nakkushaigete haiglasse, kus põeti leetreid, mumpsi, difteeriat. Ida sai mumpsi ja lamas peatsel palativoodis koos teiste haigete lastega. Vaikselt elati sisse ja tüdrukud palusid elada segipaisatud, mahajäetud haiglatiivas. Neil lubati sinna kolida ja anti voodidki. Idal oli veidi sinise ruudulist riiet, millest tehti tuppa kardinad. Ida meenutas, kuidas ülemused vaatasid ja imestasid, et vaadake, mis tüdrukud kõik on teinud, kui puhas kõik on  ja kui ilusti saavad siin elada ja magada. Kardinatega oli aga selline lugu, et kuna riided olid tol ajal vaid kupongite eest, siis polnud eesti tüdrukutel suurt midagi selga panna. Hoiti kokku ja osteti kamba peale õmblusmasin. Ühel päeval otsustati, et endest kardinatest tehakse hoopis kleidid. 

Ida meenutas, kuidas hommikul, kui sööma mindi, kleidid seljas, ülemused vaatasid suurte silmadega ja mõisatasid, kus nad seda riiet varem näinud on. „Sellega sai alles nalja“, täheldas Ida. Kui küsiti Idalt, mis on ta tööamet (tol ajal pandi passi nime kõrvale ka amet), siis vastas Ida „õmbleja“.

Inglismaal olid Ida Lemsalu jaoks ootamatud käitumisreeglid. Tehti selgeks, et kui ta on koristaja, siis jääbki selleks, ametikõrgendust talle ei anta. Kui ta kohtus teiste noorte tudengitega ja läks nendega tennist mängima, siis sai pahandada, sest temasugune ei tohi rohkem koolitatutega koos olla. Kuid Ida ei heitunud. Õppis õhtuti õendust, õppis selgeks inglise keele. Ta sai soovitud ametikõrgenduse – õde. 

Haiglas kohtus Ida nägusa nooremehega laboratooriumis, armuti ja noored abiellusid Ida õenduse õpingud jäid soiku. Sündisid lapsed ja algasid pereelu toimetused. Idal polnud elu  3 lapsega võõrsil kerge. Esialgu jagati korterit Viirlaid perega. Kui Viirlaid kolis Ameerikasse, siis said nad veidi rohkem ruumi elamiseks. Mees leidis töö kodule lähemale ja hakkas töötama kinos, kus ta oli filmide näitaja ja tööpäevad olid isegi südaööni. 

Ida aga võttis taas õmblustööd käsile. Hakkas oma väikestele lastele  ja endale kleite õmblema, kindaid kuduma. Seejärel juba müügiks. Õmbles patju, tellimustöid. Tema erilisus oli ristpistes tehnikad. Siis sai ta tööd juba ettevõttes, kes tegi rõivaid, smoking ülikondi, kleite Oxfordi tänava luksuspoodidesse. Järgmisena töötas Ida Liberty suures äris, Oxfordi tänaval. Ida Lemsalu nimi prinditi lausa riietele külge. Sedasi elati ja korjati raha kuniks oli võimalik perel osta maja. Vaikselt läks elu üha paremini edasi.

Ida Lemsalu oli perekond Tormade laulukooris laulja koos mehega. Lisaks soovis ta aidata sõjapõgenikke ja üheskoos hakati meremeestele sooje kindaid ja sokke kuduma, lastele õmmeldi eesti mustriga kleite. Ida meenutab, et kui osteti Eesti Maja, siis oli esialgu vaja palju remonti. Ida Lemsalu oli Londoni Eesti Seltsi laekur, Eesti Abistamise Komitee laekur. Ta abistas Eesti Hääle tegemisel. 

Peale Eesti Maja remonti ja kui lapsed juba suuremad olid, pakkus Ida Lemsalu, et hakkab lõunaid tegema eesmärgiga, et eestlastel oleks põhjust kokku tulla ja rääkida.  Nii see juhtuski. Ta oli nii laekur kui perenaine esialgu. 

Ida Lemsalu esimesele jõululõunale Eesti Majas tõi kokku üle 40 inimese. Ida meenutab, et Reigo imestas, et kuidas nii palju eestlasi leitud. „Ma püüdsin neid teede pealt kokku ja igalt poolt kus sain,“ vastas alati kelmikas  Ida. Ida hakkas korraldama lõunaid igas kuus. 

Mõnikord tulid kohalikud eestlased ka esinema, kes mängis klaverit, kes laulis. Tuldi ka abistama korraldamisel. Üks viimaseid abilisi jäi abiliseks aastateks. Temast sai Ida Lemsalu parem käsi ja Eesti Abistamise Komitee esinaine – Piret Randam. Tehti teeõhtuid, kevadpühi, emadepäeva. Ja nii see läks. Käidi ringsõitudel koos, käidi tantsuõhtutel, tantsiti rahvatantsusid. Käidi kirikus, kus härra Taul pidas missat ja leeritas leerilapsi. Ida Lemsalu laps ja lapselapsed on leeritatud kõik härra Tauli poolt.

Ida Lemsalu elutee Eestis, Saksamaal ja Londonis on täis põnevust, seiklusi, alati raskusi seljatades, mitte alla andes ja järjekindlalt edasi minnes, leides ikka igast olukorrast midagi positiivset. Ida meenutas, kui ta jalg jäi Saksamaal härja rakendusega suure heinakoorma ratta alla, jalaluu oli katki ning ta pidi olema haiglas, kuid niipea kui ta vabanes haiglast, asus ta edasi töötama viljapõllul. Võib vaid aimata, kui palju jaksu nõudis lahases valutava jalaga hüppamine ja töötamine põllul. Londoni Eesti Seltsi üritustest võttis Ida osa nii palju kui võimalik, sest ta teadis, et kohalolek on just see toetus, mida vajatakse. Ta võttis ikka kaasa omatehtud lihapirukaid või ostis lillekimbud, mida lauale panna. 

Ida märkas kõike, hoolis kõigist ning oli abis igas toimetustes. Tema õiglane meel ei sallinud ülekohut. Ida oli väärikalt töökas ja kuigi ta toitis ära saalitäie rahvast, jäi ta ikka tagasihoidlikult tahaplaanile. Tema tegemised tulid südamest ja hingega.

 

Ida Lemsalu 2024-2022

 

 

Mälestades,

 

Evelin Sennett

Londoni Eesti Seltsi esimees (2015-2019) ja LES arhiivide koguja (2017-2021)

Kokkuvõte on koostatud Ida Lemsalu intervjuude põhjal 2017 aastal, Londoni Eesti Seltsi poolt. (küsis: E.Sennett, filmioperaator: J. Kuusik) toetas Eesti Rahvusarhiiv. 

 IN MEMORIAN. MÄLESTADES AILI EISTRADI

Kauaaegne eestlaste rahvatantsu hoidja Londonis – AILI EISTRAT (Tatter)

(31.07.1921 Hiiumaa -10. 04. 2021 London)

 

Aili lapsepõlv ja kooliaastad möödusid Emmaste vallas Hiiumaal. Õpingud jätkusid Tallinna Tütarlaste Ärikoolis ja seejärel Tartu Ülikoolis. Aastatel 1934–1944 osales Aili ÜENÜTO (Ülemaaline Eesti Noorsoo Ühenduse Tallinna Osakond) töös, tantsides tantsuõpetaja Ullo Toomi käe all esindus- ehk musterrühmas. Tallinna Ärikoolis oli Aili kehalise kasvatuse õpetajaks aga tantsu „Tuljak“ autor Anna Raudkats. Nii puutus Aili kokku kahe, tollel ajal eesti rahvatantsu ajalugu kujundavate oluliste inimestega. U.Toomilt sai noor neiu oskusi rahvatantsu õpetamiseks ja esitamiseks, A. Raudkatsilt lisandusid mitmekülgsed võimlemisalased teadmised. Aili õpingud ülikoolis katkestas 1944. aasta septembri suur-põgenemine. Aili tee viis Saksamaa põgenikelaagrisse ning sealt 1947. aastal tööliste projekti „Valged luiged“ raames Londonisse. Kui põgenedes arvati, et jõutakse jõuluks koju, siis ajapikku see lootus hääbus.

 

Londonis organiseeris eestlaste kooskäimisi Londoni Eesti Selts.  Aili oli aktiivne seltsi liige, alustades rühmas tantsimist, sai temast peagi Londoni Eesti Seltsi rahvatantsurühma tantsuõpetaja ning võimlemisrühma juhendaja.

Aili Eistrati tantsuõpetaja karjäär on aukartust äratav - 50 aastat (1947–1997) segarühma juhina ning 14 aastat (1966–1980) võimlemisrühma treenerina on hindamatu panus väliseestlaste kultuurilikku.  

Aili Tatterist ja Edgar Eistratist sai perekond, kus kasvasid poeg Juhani ja tütar Karin. Mõlemad lapsed tantsisid rahvatantsurühmas ning olid hiljem kaasatud ka rühma juhendamisse.   

Aili Eistrat meenutab oma tantsuõpetaja Ullo Toomi sõnu: “Tantsima peab sisemise pingega“ ning jätkab, „iga kord kui Londonis, Inglismaal ja Iirimaal esinesime, pidime selgitama kes me oleme, kust me tuleme ja miks me tulime. Rahvarõivad, mida kandsime, olid meie endi kätetöö/käsitöö, mis õmmeldud vanadest sobivatest materjalidest, tikandid ja mustrid pluusidel valmisid  mälu järgi eesti motiividele mõeldes“.

Esinemisi oli palju, neid saatis alati huvi ja edu - „Rahvatantsurühma sagedased esinemised igal aastal mitmetuhandese rahvahulga sees Royal Albert Hallis ja mujal ühes teiste rahvaste tantsijatega on Eesti hea nime ning kultuuri tutvustamiseks palju kaasa aidanud.“ (Nigul Hindo, 1971).

2017. aastal  toimus Aili Eistrati, Londoni Eesti Seltsi ja Eesti Suursaatkonna abiga ning Londoni rahvatantsu-ühenduse Estonian Folks algatusel, kogumisaktsiooni näituse “Eesti rahva riided Londonis” koostamiseks. Koguti 7 rahvariidekomplekti, mida olid rahvatantsijad rühma algusaastatel Londonis kandnud ning rahvarõivad, mida Aili Eistrat oli Saksamaal põgenikelaagris esinemise jaoks ise valmistanud.

Aili Eistrat oli Londoni Eesti Maja juhatuse liige, Eesti Hääle toimetaja (1993–2008) ja EELK’i (Eesti Evangeelse Luterlik Kirik) esinaine. Ta on pälvinud kolm teeneteristi.

Aili Eistrat oli üks tegusamaid Eesti kultuuri hoidjaid ja Eestimaa tutvustajad Londonis.

 

 Kirjutas Evelin Sennett (end Siilak) , täpsustas Angela Arraste

Aprill, 2021

Üleilmse eestluse programm 2021-2024

Üleilmse eestluse komisjon. sept 2019. Siseministeeriumis.

Rahvastikuminister Riina Solmani juhtimisel alustati Üleilmse eestluse programmi koostamisega. Üleilmse eestluse programm (ÜEP) on üks Rahvastiku ja sidusa ühiskonna arengukava 2021-2030 programmidest. Programmi koostamisele kaasati esmakordselt ülemaailmse eestluse koostöökomisjon, kuhu kuulusid väliseesti seltsid. Koostöö toimus Haridus- ja Teadusministeeriumi, Kultuuriministeeriumi ja Välisministeeriumiga.
 
Üleilmse eestluse programmiga soovitakse aidata kaasa võõrsil asuva eestlaskonna identiteedi säilitamisele, toetada ja kaasata Eesti ühiskonna- ja kultuuriellu. Samuti toetada nende võimalikku tagasipöördumist. Luuakse võimalusi kaasamiseks kultuuriinimesi ning organisatsioone, et tõsta Eesti mainet, hoida ja arendada eesti kultuuri. Edendada majanduse ning rahvusvahelisi suhteid.

Programmi valmimisse on panustamas kaheksas valdkondlikus töörühmas liikmed üle maailma: keele ja hariduse töörühm, eesti kuvandi, info ja kommunikatsiooni töörühm, kultuuriekspordi ja kultuuriseltside koostöö töörühm, majanduskoostöö ja investeeringute töörühm, konsulaarteenuste ja rahvadiplomaatia töörühm, noorte ja noorte täiskasvanute töörühm, rahvuskaaslaste usulise teenimise töörühm ja tagasipöördujate töörühm.

Üleilmse eestluse programmi võeti ka vastu teiste hulgas Eesti Kultuuriseltside Ühendus (EKSÜ). EKSÜ on ühenduslüli erinevatele seltsidele nii Eestis kui ka üle ilma. Lodoni Eesti Selts astus EKSÜ liikmeks aastal 2016 eesmärgiga, et EKSÜ esindaks seltsi huve Eestis ja aitaks kaasa seltside omavahelisele koostööle. Aastal 2019 määrati EKSÜ juhatuse otsusega ÜEP esindajaks Iivi Zajedova (Tšehhi Eesti Klubi) ja asendusesindajaks Evelin Sennett (Londoni Eesti Selts).  Iivi Zajedova osales meedia ja kultuuri töörühmas ning Evelin Sennett kultuuri ja tagasipöördujate töörühmas.

Kultuuri töörühmas arutleti EKSÜ kui üleilmsete seltside koostöövõrgustiku arendaja ning seltside suvepäevade korraldaja üle. Räägiti välisseltside probleemidest ning vajadustest.

Iivi Zajedova tegi kultuuri ja meedia töörühmas lobitööd, tema ettepanekuid ja mõtteid pani töörühma juht ka eelnõusse. Valmistati EKSÜ kodulehe reklaamiposter, mis on üleval Siseministeeriumis Üleilmse Eestluse programmi lehel. Pooleaastase pideva lobitöö tulemusena töörühmades on EKSÜ lisatud loodavasse üleilmsesse eesti veebivõrgustikku ja sellega liikmesseltside jagatav info laiemalt nähtav.

Tagasipöördujate töörühmas võeti vastu ettepanek, et tagasipöördunud laste kooliharidusse sisseelamisele pöörataks rohkem tähelepanu. Evelini aitas selle mõtte koostamisele kaasa Kerli  Liksor (Lodoni Eesti Kooli (endine) eesti keele õpetaja).

Töörühmade sisendid programmile on tehtud ja arengukava valmib Kultuuriministeeriumi ja Siseministeeriumi koostöös. Tähtsaim tulemus on see, et EKSÜ ja väliseesti seltsid on kaasatud töösse ning nii on võimalus luua hea programm.
 
Iivi Zajedova
Evelin Sennett
Juuni, 2020.

Sellekohane info avaldatud ka www.kultuuriseltsid.ee  lehel.
 
Kultuuriministeeriumi töörühm: https://www.kul.ee/kultuuriline-mitmekesisus-ja-loimumine/strateegilised-dokumendid/sidusa-eesti-arengukava-2021-2030

 

09.juunil 2018 Londoni eestlaste jaanipidu Essexis

Peaesineja Marju Länik eestlaste jaanipeol. Jaanitule süütamine.
Süütab Madis-Mikk Remmet (LES juhatuse liige). Pilt: Jane Bakoff

Sellel aastal peeti Londonis 15. korda eestlaste jaanipidu. Varasemalt on seda tähistatud Foxgrove'is, Beckenhamis. Viimased 3 aastat on aga eestlastel kokkusaamise kohaks Halfway House Essexis. Kaunis Halfway pubi aed  ja sealne suur peotelk mahutab ära nii esinemised, tantsuõhtu kui ka sportmängud ning jaaniku lõkke.

Londoni eestlaste jaanipidu on päev, mil esikohal on eestimaisus: eesti keel, eesti kultuuritegevused, esinemised ja  kindlasti eesti toidud.   Jaanipeolt ei puudu ka eesti rahvussümbolid: näiteks on kindel traditsioon tuua peole alati suur rukkilillede sülem, mida Londonis leidub teadaolevalt ainult ühes lillepoes.

Peol on tähtsal kohal lapsed: lastele tutvustatakse jaanipeo traditsioone läbi mängude ning haaratakse kaasa tegevustesse.  Sellel aastal said uue noorteklubi  "Keelekindlus" telgis lapsed joonistada, meisterdada, ise limonaadi valmistada ja lasta teha endale näomaalinguid. Keelekindlus oli välja pannud eesti lasteraamatute leti, kus sai kaasa osta põnevaid eesti kirjanike raamatuid. Lisaks oli lastele suurte seebimullide tegemise ala, kus nii lapsed kui vanemad said hiigelmulle puhuda.  Traditsiooniliselt toimus lastele ka etendus.  Seasaare Näitegrupp Eestist esitas lõbusa versiooni  tuntud loost "Kolm põrsakest". Õhtupoole korraldati jaaniussi otsimise võistluse ja meisterdamise. Et vahva suvepäev magusamalt mööduks, pakkus Londoni Eesti Selts kõikidele lastele eesti jäätist.

Kohalikud eestlased on usinad eestluse hoidjad Londonis. Jaanipeol  esinesid traditsiooniliselt Londoni Eesti Seltsi Rahvatantsugrupp ja eelmisel aastal loodud, kuid juba palju tuntust kogunud Londoni Naiskammerkoor Reet Kromeli juhatusel. Esmakordselt olid jaanipeo laval hispaania stiilis rühmitus Las Madres, kus eesti naised esitasid hispaanialiku versiooni eesti laulust ning tantsisid hoogsaid rütme. Samuti aasta-aega tegutsenud rahvatantsurühmitus Estonian Folks esitas lasterühmaga tantse EV100 laste-etendusest "Tänapäeva Kalevipoeg"  ja tutvustas vastvalminud postkaarde rahvatantsijatega. 

Jaanipäev Londonis ei möödu ka ilma sportmängudeta. Korraldati tõsine köievedu suurtele ja lustakas kotijooks lastele.  Õhtuse jaanilõkke süütamise juures oli kohal Eestist kohale sõitnud jaanipeo peaesineja Marju Länik, kes tervitas soojalt eestlasi Londonis ning soovis kõigile head jaanipidu. Sulnis õhtu möödus Marju Läniku tuntud hittide saatel, mida kohalikud eestlased teadsid kaasa laulda. Meeleolukas pidu kestis hilisõhtuni.

Kogu päeva jooksul oli pidulistel võimalik mekkida jaaniku toite. Menüü oli rikkalik ja eesti naiste poolt valmistatud jaanipeole omased  maitsvad portsjonid said suure heakskiidu osaliseks. Grillvorstid ja viinerid, mulgipuder krõbeda peekoni ja sibulaga, kartulisalat ja omasoolatud mahekurk on vaid mõned näited peosöömingu valikust. Söökidele sai peale juua eesti õlut, mida müüdi baaris kõigile soovijatele. Jaanipäeval oli ka uhke Jaanilaat. Eestist olid tulnud oma tooteid tutvustama Semu mahlad ja Hiid nõgesetoodetega,  lisaks kohalikud käsitöömeistrid ja kunstnikud ning otseloomuliult jaanipeo suurtoetaja Estolink eesti toidukaupadega otse Eestist.

Jaaniku külalised said taaskord võimaluse nautida ehedat eesti jaanipäeva kaugel eemal kodumaast. Londoni jaanpeo korraldas traditsiooniliselt Londoni Eesti Seltsi väsimatu tiim. Jaanipidu ei saaks läbi viia kui poleks töökaid ja rõõmsameelseid vabatahtlikke, kelle panuse suurust ja vajalikkust ei jõua ära kiita. Näiteks köögitiim alustab juba nädalapäevi varem, et grillid, pannid valmis panna ja söögid ette valmistada. Peopäeval valmistatakse, grillitakse ja praetakse ennastsalgavalt hommikust hilisõhtuni.  Selts tänab ja tunnustab kõiki abilisi, kes tulid peole kaasa aitama ning andsid oma panuse peo õnnestumiseks.

Londoni eestlaste jaanipidu oli taaskord mõnusaim paik, kus olla ja nautida ning tunda, et tükike Eestimaad oli just siin meiega. Peo eesmärk on hoida ja väärtustada eesti kultuuri Londonis.

Kirjutas Evelin Siilak

Londoni Eesti Seltsi juhatuse liige

Üks vana armastuslugu. Ida Lemsalu mälestused.

Vestleme proua Ida Lemsaluga Londoni elust. Ajast, mil ta tuli Londonisse. Tunnen, kuidas palju jääb kuulmata ja kuidas muhelemine annab mõista, et palju põnevaid lugusid on rääkimata. Räägime ka August Tormast, kes oli Eesti Suursaadik Londonis ja oli ainuke maailmas, kes säilitas selle staatuse  ka pärast Eesti okupeerimist ehk "oma kubermangu tagasi võtmist" nagu Venemaa seda nimetas. Proua Ida mäletas August Tormat kui kanget ja tublit mees. Siis Ida hakkas oma tavapäraselt lõbusal kombel muhelema ja rääkis mulle järgmise loo. See lugu on nii kaunis, et ei saa seda mitte jagamata jätta.

xxx
Ida Lemsalu meenutus: 
"August Torma kohta meenub mulle üks tore lugu, kuidas ta päästis siit Londonist raudaia tagant eesti sõdurid välja.

See pidi olema aastatel 1942-43, sest 1944 aastal tulin ma Londonisse. See oli aeg kui eesti sõdurid võitlesid Soomes sakslaste vastu.

Meie sõdurpoisid võtsid siis sakslaste laeva oma nii-öelda hoolduse all ja panid sakslased sinna alla punkrisse kinni. Nad sõitsid laevaga Saksamaale, siis Rootsi. Rootsis saadeti nad Inglismaale ja seal võeti nad kinni, sest arvati, et nad on vaenlased, Saksa ohvitserid. Neid, nelja eesti meest, hoiti Putney kandis suures hoones, kõrge traataiaga müüri sees. Nad olid vangis

Traataia taga oli aga postkast. Eesti sõdurid nägid seda ja hakkasid mõtlema, kuidas postkasti kiri panna, et keegi neile appi tuleks. Siis leidsid nad kuskilt kepi. Koos seati kiri pika kepi otsa ja see upitati üle traataia postkastini ning lükati kiri postkasti. Kiri oli adresseeritud August Tormale. Eesti saadik Londonis.

Ja nii saigi härra Torma eesti meeste abipalve ja päästis nad raudaia tagant välja. Üks oli neist joonestaja, üks läks hiljem Kanadasse, üks oli siis kohtunik ja arst. "

"Mis sakslastest sai?"

"Sakslased oli üliõnnelikud, sest eesti sõdurpoisid viisid nad ju laevaga Saksamaale tagasi. Nad pääsesid sõjast minema."

"Aga, proua Ida, kuidas teie seda lugu nii hästi teate? Kas olite päästmisel abiks?"

"Noh, kuis... /naerab kelmikalt/. Nad tulid meile ka laevale vastu, kui meid saadeti Inglismaale. Ja selle kohtunikuhärraga töötasime koos haiglas, kus ta oli laboris. Saime rohkem sõbraks. Ning abiellusime. Minu mees oli üks neist neljast eesti mehest, kes ekslikult saksa ohvitseridega ühte kohta pandi. "

Rõkkav ja nakatav naer meie mõlemi poolt. Selline vahva proua on proua Ida Lemsalu.

xxx

Need neli meest olid Arvet Viirlaid, Helmut Heinastu, Valentin Lemsalu ja arst

Jutustas pr Ida Lemsalu
Küsis Evelin Siilak

Aastal 2017

Pilt on illustratiivne

EV100. Tsehhi Eesti Päevad.

Tsehhis, Prahas toimusid 14-17. veebruaril 2018 "Eesti päevad". Eesti ürituste seeria korraldas Iivi Zajedova, Praha Eesti Klubi eestvedaja.

Londoni Eesti Seltsil oli au olla ürituse raames kohal. LES esinaine Evelin Siilak kutsuti rääkima eestlusest ja eesti kogukonnast Londonis, LES Rahvatantsurühma juhendaja, Estonian Folks asutaja Marje Remmet esines avaõhtul rahvatantsudega ja järgmised kaks päeva korraldas töötubasid kohalikele. Päevad olid sisutihedad ja põnevad.

Suur aitäh kutsumast! See oli väga huvitav kohtuda eestlastega ja eesti kogukonnaga Prahas. Tervitused Londonist!

Vasakult: Margit Reinkubjas (EKSÜ projektijuht, Evelin Siilak (Londoni Eesti Seltsi esinaine), Madis Remmet (rahvatantsija), Marje Remmet (LES rahvatantsurühma juhendaja, Estonian Folks asutaja,  Iivi Zajedova (Praha Eesti Klubi esindaja) . Praha Muusikakoolis EV100 avaüritusel.

EV100 avaüritus Prahas. Koos ootamatute külalistega.

Tantsupäev. Marje Remmet andis kohalikele tantsijatele töötuba. Selgeks sai õpitud "Poisid, miks teil pill ei hüüa" ja "Nõianeiu" naisrühmale.

Vasakult: Evelin Siilak ja Marje Viilu.

Londoni eestlaste jõulpidu koos Karl Madis, Mikk Kaasik, onu Bella ja Carl-Philip Madisega.

02.detsember 2017 Wandsworth Civic Suite’is

Evelin Siilak

 „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ laulsid jõulupeo külalised südamest, hoides käsi pea kohal ja üksteiselt käest kinni, ühtses suures ringis jõulupeo avaral tantsuplatsil, samal ajal kui laval plaate keerutav onu Bella hoogsalt kätega takti kaasa. Oli eestlaste jõulupidu Londonis ja kell oli juba üksteist õhtul ning kõlaritest kostus üks viimastest lugudest. Inimesed olid ülevas meeleolus ning kuigi oli eestlaste pidu, võis näha palju teisi rahvaid, kes sama püüdlikult proovisid kaasa laulda. Üks itaallasest seletas õhinaga, et ta võib oma elu eriliste sündmuste nimekirja lisada nüüd ka eestlaste jõulupeo. Nii vaimustunud oli ta sellest õhtust. See oli eestlaste jõulupidu Londonis, mis  oli kütnud kõikide meeled üles.

Elades võõrsil on tähtis oma kodumaa kultuuri traditsioone alal hoida ja regulaarselt meeles pidada. See saab tähtsama tähenduse just siis, kui ollakse sünnimaast eemal. Üheks suurimaks eesti kogukonna ürituseks Londonis võib pidada eestlaste jõulupidu Londonis. Sinna koguneb alati palju rahvast. Ka selle aastasel eestlaste jõulupeol oli kohal üle mitmesaja inimese. Lisaks täiskasvanutele oli kohal ka rohkelt lapsi. Eesti jõulud erinevad aga kohalike, Inglismaa jõulude traditsioonidest.

Eestlaste jõulupeol on kõik eestimaine: eesti jõulutoit, muusika ja esinejad Eestist, Eesti Kooli Londonis meisterdamisenurk, eesti joogid ning lisaks kõige tähtsamad esinejad, eesti kultuuri edasikandjad Londonis: Londoni Naiskammerkoori esinemine ja Londoni Eesti Seltsi Rahvatantsurühma esinemine, ühistantsimine koos töötoaga ning võistutantsimise korraldamine. Eestist olid tulnud esinema Karl Madis koos poeg Carl-Philip Madisega, Mikk Saar, 14 aastane Tartumaalt pärit laululaps, ja onu Bella.

Talendikas nooruk Mikk Kaasik juhatas õhtu sisse, laulis soolona ja koos staar Karl Madisega, tegi mustkunsti ja õpetas kohalikele lastele triki selgeks ning lisaks rääkis ta jõuludest Eestis.  Ta rääkis eesti päkapikkudest, eesti  jõuluvanast ja jõulutraditsioonidest eesti peres.

Õnneks oli eesti jõuluvana ķülas ka eestlaste jõulupeol. Tore oli näha, et siinsed eesti lapsed teadsid laule-salme, mida julgemad eesti keeles soravalt jõululuvanale ette kandsid. Teised, ujedamad lapsed aga lõid hoopis patsu jõuluvanaga. Kingikotist välja tulnud eesti kommi pakid tegid kõigil tuju heaks.

Eesti jõulude mälestused on need, mis panevad eestlased käest kinni hoidma ja nostalgiliselt meenutama. On tähtis, et need traditsioonid jäävad püsima. Jõulud on see aeg, kui ollakse perega ja traditsioonidega. Londoni Eesti Seltsi poolt organiseeritud ja koos vabatahtlike abiga läbi viidud eesti jõul Londonis, Thamesi lõunakaldal, tõi kokku mitmed eri tahud eestlaste jõuludest, andis eestimaise jõulutunde ja võimaluse veeta jõulud kodumaiselt. 

Järgnevalt veidi lähemalt, mis on eesti jõul ja eesti jõulu traditsioon (jõulupeol,  Mikk Kaasik, 14a).

Eesti jõul

Eesti postkaart. Ülle Meister

Londonis ei käi päkapikke akna taga piilumas. Eestis on aga usinad päkapikud liikvel terve detsembrikuu. See tähendab järgmist: igal õhtul enne magamaminekut panevad lapsed ühe sussi akna laua peale ja lähevad magama. 
Kui nad hommikul ärkavad, siis on sussi sisse pandud kas puuvili, mandariin, väike üllatus või isegi maius. See on eesti lastele igahommikune ärkamine põnevusega, et mis siis seekord sussi sisse toodi või isegi väike kartus: kas ikka toodi. Nimelt arvatakse, et üllatusi saavad ainult head lapsed! Ja päkapikud käivad kuni jõuludeni välja. Seni kuni saab oma toimetustega valmis päris jõuluvana ja asub kingikotiga teele. 

Eesti päris jõuluvana ei tule mitte läbi korstna ja öösel salaja nagu Inglismaal, vaid hoopis jõululaupäeva pärastlõuna õhtusel aja ning lausa isegi koputab uksele. Kui uks avatakse, siis hüüab ta kõlava bassi häälega: 

„Tere! Kas teie peres ka häid lapsi on!?“ 

Kui vastus on „jaaa“(mis on tavaline vastus), siis astub lumine (sest enamasti sajab Eestis jõulude ajal lund) uksest sisse, raputab mütsilt lume ja istub pakutud tooli peale kuuse kõrvale. 

Jõuluvana paneb siis oma suure ja raske kingikoti maha ning hakkab sealt perele kingitusi jagama. Kuid, oh, ei, kingituste saamine polegi nii lihtne. Eestis peavad lapse iga kingituse välja „lunastama“ läbi omapoolse panuse. 

See käib nii. Pere istub ümber jõuluvana. Jõuluvana võtab kotist kingituse ja loeb sealt nime. Nimetatu peab tulema jõuluvana kõrvale ja et kinki jõuluvana käest saada,  peab ta lugema luuletuse, laulma, tantsima või muud moodi oma oskusi, õpitut näitama. Võimalusi on palju. Rüblikud, kes veel ei oska lugeda ning ei tea kõike laule peast, neid aitavad hädast välja teised. Lubatud on see, et siis terve pere üheskoos „aitab“ kingisaajat. Selleks on enamasti üheskoos laulmine. „Aisakell“, „Läbi sahiseva lume“ ja „Oh, kuusepuu“ laule teab iga eestlane.

Pärast pikka, kuid lõbusat ja küllaltki lärmakat kingijagamise tseremooniat, pakutakse jõuluvanale veidi külakosti ja saadetakse edasi järgmisse pere, kus head lapsed elavad. Uksel hõigatakse järgi kaugenevale jõuluvanale: 

„Head teed, tule järgmine aasta jälle!“ 

Pere Eestis suundub tagasi tuppa ja sulnis õhtu jätkub kingituste uurimise ja jõuluprae söömisega üheskoos.

Häid jõule kõigile! Soovib Londoni Eesti Selts