Saturday 25 February 2017

Eesti Vabariigi 99. Aastapäev Londonis. 25.02.2017

EV 99 Aastapäeva Aktus
Westminster Cathedral Hall 

Mis minu isa mulle ütles?
Ütles, et hukkas on praegused ajad,
ütles, et enne nad olivad paremad.

Mis sinu isa sulle ütles?
Ütles, et praegu on ilusad ajad,
ütles, et enne nad olivad pahemad.

Mis tema isa talle ütles?
Ütles, et kõike, mis möödas, ei tea,
ütles, mis tulemas, kartma ei pea.

Juhan Liivi luuletus Mis isad ütlevad (1900)







Kes olid Eesti Vabariigi pidulikul aktusel laupäeval, 25.veebruaril Westminster Cathedral Halll’is, kuulsid neid luuleriime Eesti Saaatkonna suursaadiku Lauri Bambuse poolt. Suursaadik pidas seekord veidi pikema kõne kui tavaliselt. Lauri Bambus rääkis, kuidas eestlased hoiavad alati kokku, ta ütles, et on olemas nii õnnelikumad kui ka raskemad ajad, kuid me peame neist kaasa võtma ikka parema ja seda edasi kandma, tuletas meelde kui tähtis osa meie elus on sõprussuhted ja liitlassuhted, meenutas Eestimaa toredust, kus igaüks alati leiab midagi omale südamelähedast. Olles lugenud vastuseid küsimusele : Mis teeb Eestimaa eriliseks? jäi talle meelde üks neist: “Eestimaa teeb eriliseks tema lõhn.” Eestimaal on tõesti eriline lõhn, nõustus Suursaadik. Ta teatas, et sel sügisel saab tema ametiaeg täis ja olles olnud eemal kodumaast juba mitmeid aastaid, suundub ta koju rõõmsalt ja ootusärevalt. Ta kutsus  kodumaale ikka külla minema, vähemalt veidikesekski ajaks. 

Eesti Vabariigi 99. aastapäeva aktusel esinesid jazz-laulja Kelli Uustalu ja Kusti Lemba Eestist. Kohalike tähtedena särasid laulja Mirjam Mesak, klaveril mängisid Kristiina Rokasevich ja Heldur Harry Põlda.  Oma esinemist alustas regilauludega Londoni Eesti Seltsi Segakoor ja rütmika Trad Attack "Oleks minu olemine" saatel tantsis LES Rahvatantsurühm. Publikut üllatas Eesti Kool Londonis imelise häälega õpilane Mirjam Elessawi rahvalauluga “Lauliku lapsepõlv” ning teda saatis klaveril Heldur Harry Põlda. Mõlemad olid ka aastapäeva õhtujuhid. 

Valdur Mikita on öelnud, et väikerahvastel on teistsugune roll kui suurrahvastel. Suurrahvastele pole kultuur nii oluline, ta jääb ellu ka teistsuguste strateegiatega. Väikerahva ainus võimalus välja paista on oma kultuuri läbi. Eesti Vabariik 99 sünnipäeva pidamine on Londoni eesti kogukonna võimalus oma kultuuri hoida, kanda ja välja paista. Sed üritust külastavad nii noored kui vanad, kõik on korraga ühe katuse all ja tunnevad ühte sama tukset südames, kui lauldakse eesti hümni. 

Westminster Cathedral Hall on tähtis eesti kogukonnale Londonis ka sellepärast, et siin on peetud Eesti Vabariigi sünnipäeva iga-aastaselt kuni 50 aastat tagasi see lõppes tookordse Eesti Vabariigi diplomaadi August Torma lahkumisega. August Torma alustas EV suursaadikuna ja tal õnnestus jääda diplomaadiks ka siis kui Eesti Vabariiki ei eksisteerinud enam. See on erakordne, et samas saalis aastakümneid hiljem toimuvad endiselt Eesti Vabariigi sünnipäeva aktused.

Soovime Eesti Vabariigile: palju õnne sünnipäevaks!


kirjutas Evelin Siilak









Tuesday 14 February 2017

Intervjuu Mait Malmsteniga.

Sõbrapäev, London.

Saime peaosalisel sabast kinni pärast Londonis toimunud etendust FENOMEN ja uurisime talt nii ühte kui teist.

Marje: Ma olen esimest aastat draama ja teatrikooli üliõpilane. Arvan, et ma pole ainuke, keda huvitavad mõned nõuandeid, mida teil, kui kogenenud ja tuntud näitlejal anda oleks. Millal kaob lavanärv? Kas teil oli lavanärv ja kuidas sellega toime tulite?

Mait: Mul ei ole lavanärvi jah.  Eks alguses ikka oli. Aga see läheb üle. Arvan, et minu murdepunkt toimus aastal 2000, kui mängisime vabaõhu suvelavastust „Kõrboja peremees“. Seal olid ikka teistsugused stseenid.. (Näiteks turniti meetrite kõrguse kiige peal. Autori märkus). Esmakordselt lavale minnes teadsin selgelt ja täpselt mida teha ja mida minult oodatakse. Alates sealtmaalt on läinud kõik sujuvalt.

Marje: Aga lavahirm?

Mait: Ei, lavahirmu, kui sellist pole mul kunagi olnud. Lavale lähen ma alati heameelega.

Marje: Kuidas te valmistute ette oma rolliks laval enne etendust? Kas teil on rituaale või tavasid. Näiteks hääle lahtiharjutamine või muud sellist.

Mait: Mul pole otseselt lahtilaulmise vajadust olnud. Kui mängisime „Viiuldaja katusel“, kus pidi veidi laulma, siis küll tegin veidi hääleharjutusi ennem. Draamateatri puhul ei ole otseselt vaja enne etendust hääleharjutusi teha. Ega mul ei olegi selliseid erilisi rituaale enne etendust.... Mõtisklen ja olen rohkem omaette võib olla.

Marje: Millest alustate rolli õppimist ja karakteri kujundamist?

Mait: Ausalt öelda on mul see igakord erinev. Iga karakter on endamoodi ja nii ka tema kujundamine. Soovitan hoida avatud meelt ja uudistavate silmadega ringi vaadata. Kasutada keskkonda materjalina.

Marje: Olete täheldnud karakteri muutusi ajajooksul? Näiteks „Fenomen“ on nüüd laval olnud täpselt 62 korda, on peategelane muutunud nende kordadega?
Mait: Kindlasti! Alguses oli ta nagu häbelikum ja kohati isegi õrn. Aga mida rohkem mängin, seda omasemaks tekst muutub ja seda jõulisemaks läheb etendus. Eks ma ise ka olen muutunud rollis.

Marje: Mis te arvate, mis teeb teid heaks näitlejaks?
Mait: Ma arvan, et oskan olla mitmekülgne.

Marje: Huvitav fakt teie kohta, mida CV’st ei leia?
Mait: /laiutab käsi ja muheleb./ Mul ei ole saladusi.

Evelin: Te olete nüüd Londonis, liigute hommes Dublinisse ning sealt tagasi Eestisse. Päris pikk reis kodust eemal. Mil ja kuhu teil järgmine esinemine väjaspool Eestit on?
Mait: Järgmine väljapool Eestit esinemine on kohe varsti Ateenas ja siis Itaaliasse, Lorenasse.



Küsis Marje Remmet, kes õpib draamat ja lavakunsti Londoni ülikoolis University of Greenwich. Samuti on Marje LES Rahvatantsrühmade eestvedaja, Estonian Folks International asutaja. Ta on elanud Londonis juba 5 aastat ning on pühendanud enamuse aja rahvatantsu edendamisele. Ta pidevelt otsib uusi väljundeid, et eesti rahvatants püsiks välis-eestlastes edasi.

Mait Malmsten on näitlejate suguvõsast pärit näitleja, kes elab koos näitlejate suguvõsast pärit näitlejannaga. Ta on staar, eriti alla peaosa ei mängi. Kriitikud kiidavad teda kooris. Ta on  mänginud aastakümneid erinevates eesti teatrites, lisaks kinolinal filmides, seriaalides ja lavastustes. Tema aastapreemiaid võib kokku lugeda kahe käe sõrmedel. Aastal 2016 anti talle Valgetähe IV klassi teenetmärk. Lavastaja Ingo Normet on öelnud: “Mait Malmsten on näide selle kohta, kui väike on eesti keele ruum. Kui ta mängiks mõnes maailmakeeles, oleks ta maailmakuulus.”

Intervjuu pani kirja Evelin Siilak, 
Londoni Eesti Seltsi esinaine (aastast 2015).

14.veebruaril 2017 Eesti Majas Londonis


Hristo Boychev "Fenomen" Eesti Majas Londonis

Teater R.A.A.A.M.
Hristo Boychev
Etendus FENOMEN
Peaosaline Mait MALMSTEN
Lavastaja: Madis Kalmet
Ringreis: 14.veebruar 2017 London, 16.veebruar 2017 Dublin
Korraldajad: Londoni Eesti Selts, Eestlased Dublinis Ühing
Toetajad:
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja väliseesti kultuuriühingute konkursi läbiviija Integratsiooni ja  Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) seoses rahvuskaaslase programmiga. 
Organiseerijad: Evelin Siilak (Londoni Eesti Selts) ja Eduard Voltshkov (Eestlased Dublinis Ühing)
Täname Eesti Suursaatkonda Londonis, kes võõrustas teatritruppi ja toetas üritust jookidega.
Kasutati Baumanevent lavatehnikat. www.baumanevent.co.uk

Aitäh kõigile tublidele vabatahtlikele, abivalmilt eesti kultuuritoetajatele ja maiatele teatrikohviku külastajatele.
**********     ***********

„See oli lahedaim sõbrapäev Londonis üle pika aja!“ 
teatrikülastaja Eesti Majas Londonis


Teatritrupp R.A.A.A.M. koosseisus produtsent Märt Meos, näitleja Mait Malmsten (Eesti Draamateater)  ja valguskunstnik Peedu Adlas (Tallinna Linnateater) käis tuuril Londonis Eesti Majas ja Dublinis Civic Teatris. „Londonis on meie 62. Etendus“, teatas trupp Eesti Saatkonnas Londonis.
Eesti Suursaatkonnas Londonis.
pilt: Triinu Rajasalu


Külas käidi Saatkondades nii Dublinis kui ka Londonis. Suursaadik Bambus ja kultuurinõunik Kersti Kirs pakkusid kohvi ja kommi ning juttu jätkus kauemaks. Produtsent Märt Meos  meenutas, kuidas bulgaarlane Hristo Boychev oli Eestis näinud etendust, kus R.A.A.A.M. ja Mait Malmsten olid mänginud ning oli sellest sattunud nii vaimustusse, et otsis sahtlist pikka aega tagasi kirjutatud monotüki „Fenomen“, mida ta polnud veel kellelegi usaldanud, ja ütles, et ta on kindel, et just nemad suudavad sellele tõeliselt elu sisse lüüa. Nii nad ka tegid. Ollakse väga uhked selle üle, et maailmakuulsa kirjaniku teatritüki esietendus toimus just Eestis kevadel 2014 aastal.

Londonis oli etendus Sõbrapäeval, 14. Veebruaril 2017, seejärel lennati päev hiljem Dublinisse, kus oli etendus 16.veebruaril. Mõlemis linnas võeti etendus soojalt vastu. „Rahvast oli rohkem kui ootasin, saal oli peaaegu täis ja kõik tundusid, et jäid rahule“, teatas Eestlased Dublinis Ühingu eestvedaja Eduard Voltshkov rõõmsalt pärastpoole.


Eesti Maja Londonis.
Saal enne etenduse algust.
Londonis oli aga Eesti Maja rahvast täis. Kohale tuldi juba õige varakult, isegi tunde enne. Palju oli ka mitte-eestlasi, kes oma eestlastest sõprade, kaasade kõrval istusid.  Näitemängu peaosaline ehk siis ainuosaline Mait Malmsten täitis kogu lava oma võimsa energiaga ning lummas rahvast lõpuminutiteni. Skeptiline arvamus, et kuidas saab ühe-meheteater hoida publikut kütkeis tund aega järjest, ei olnud õigustatud. See õnnestus vägagi lihtsalt. Kui nüüd alustada lõpust, nagu peaosaline oma tükis,  siis teater algas vägeva aplausiga, et silm tahtmatult kippus ringi piiluma: „oot, oot, kas tõesti pole siin mitte mitmesaja-pealine rahvas.“ Ei olnud. Kohal oli koos näitlejate ja vabatahtlikega kokku vähem kui 80 inimest. Põhjus oli ka see, et rohkem saali rahvast lihtsalt ei mahukski.


Vabatahtlikud ja teatritrupp Londnis
Londoni Eesti Selts korraldas ürituse koos vabatahtlikega. Teatri Londonisse toomise idee autor, nende vastuvõtja  ja õhtu läbiviijaks oli Londoni Eesti Seltsi esinaine Evelin Siilak, lavalise lahenduse aitas luua teatritudeng Marje Remmet, kes ka  intervjueeris peategelast ja on LES Rahvatantsu eestvedaja, Estonianfolks asutaja. Merlin Koppel (tuntuim ripsmetehnik Londonis) pakkus trupile kolmeks ööks kodumajutust enda juures, Villu Kamarik (pikaajaline Seltsi abiline, tantsija ja laulja) sõidutas esinejad lennujaama ja tagasi. Petten Veevo (helitehnika spetsialist) korraldas helitehnika ja jälgis subtiitrite käiku, Lagle Mõik (särtsakas tantsija ) võttis külalisi vastu oma sharmiga ja Kristina Limberg (pikaaajaline Seltsi abiline) pakkus teatrikohvikus võileibu ja salatit. Eriti meeldis rahvale näha magustoiduks profiteroole. Lisaks oli appi tulnud just selleks õhtust Bristolist Joonas Neelov (esmakordne abiline, aga nädal hiljem juba aitas Seltsi IT-lahenduste alal ja ühines tantsurühmaga). Kuna tükk oli tööpäeval, siis kõik abilised olid võtnud ekstra vaba päeva töölt. Kuid sellest polnud hullu midagi: ühiselt töötati, ühiselt nauditi etendust ja koos tunti  hiljem õhtust rõõmu.


Mõnusalt sujuv meeskonnatöö, hea etendus ja kaasakistud publik - see kõik kokku oli parim Sõbrapäevakink endale või sõpradele. Sellega olid ka saalisolijad nõus ja hüüdsid korraldajatele: „ Kutsuge veel eesti teatrit Londonisse!“

-----
Kultuuriõhtu esineja transporti toetas  Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja väliseesti kultuuriühingute konkursi läbiviija Integratsiooni ja  Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed (MISA) seoses rahvuskaaslase programmiga. Õhtu tegi teoks Londoni Eesti Selts koos vabatahtlikega. Projekti  läbiviijaks oli Evelin Siilak koos Marje Remmetiga Londonis. Teatritrupp reisis aga  Londonist edasi Dublinisse, kus organiseeris etenduse Dublini eestlaste eestvedaja Eduard Voltshkov. See oli esmakordne  koostöö Londoni Eesti Seltsi ja Dublini eestlaste ühingu vahel. 



kirjutas Evelin Siilak