Londoni eestlaste jõulpidu koos Karl Madis, Mikk Kaasik, onu Bella ja Carl-Philip Madisega.

02.detsember 2017 Wandsworth Civic Suite’is

Evelin Siilak

 „Eestlane olen ja eestlaseks jään“ laulsid jõulupeo külalised südamest, hoides käsi pea kohal ja üksteiselt käest kinni, ühtses suures ringis jõulupeo avaral tantsuplatsil, samal ajal kui laval plaate keerutav onu Bella hoogsalt kätega takti kaasa. Oli eestlaste jõulupidu Londonis ja kell oli juba üksteist õhtul ning kõlaritest kostus üks viimastest lugudest. Inimesed olid ülevas meeleolus ning kuigi oli eestlaste pidu, võis näha palju teisi rahvaid, kes sama püüdlikult proovisid kaasa laulda. Üks itaallasest seletas õhinaga, et ta võib oma elu eriliste sündmuste nimekirja lisada nüüd ka eestlaste jõulupeo. Nii vaimustunud oli ta sellest õhtust. See oli eestlaste jõulupidu Londonis, mis  oli kütnud kõikide meeled üles.

Elades võõrsil on tähtis oma kodumaa kultuuri traditsioone alal hoida ja regulaarselt meeles pidada. See saab tähtsama tähenduse just siis, kui ollakse sünnimaast eemal. Üheks suurimaks eesti kogukonna ürituseks Londonis võib pidada eestlaste jõulupidu Londonis. Sinna koguneb alati palju rahvast. Ka selle aastasel eestlaste jõulupeol oli kohal üle mitmesaja inimese. Lisaks täiskasvanutele oli kohal ka rohkelt lapsi. Eesti jõulud erinevad aga kohalike, Inglismaa jõulude traditsioonidest.

Eestlaste jõulupeol on kõik eestimaine: eesti jõulutoit, muusika ja esinejad Eestist, Eesti Kooli Londonis meisterdamisenurk, eesti joogid ning lisaks kõige tähtsamad esinejad, eesti kultuuri edasikandjad Londonis: Londoni Naiskammerkoori esinemine ja Londoni Eesti Seltsi Rahvatantsurühma esinemine, ühistantsimine koos töötoaga ning võistutantsimise korraldamine. Eestist olid tulnud esinema Karl Madis koos poeg Carl-Philip Madisega, Mikk Saar, 14 aastane Tartumaalt pärit laululaps, ja onu Bella.

Talendikas nooruk Mikk Kaasik juhatas õhtu sisse, laulis soolona ja koos staar Karl Madisega, tegi mustkunsti ja õpetas kohalikele lastele triki selgeks ning lisaks rääkis ta jõuludest Eestis.  Ta rääkis eesti päkapikkudest, eesti  jõuluvanast ja jõulutraditsioonidest eesti peres.

Õnneks oli eesti jõuluvana ķülas ka eestlaste jõulupeol. Tore oli näha, et siinsed eesti lapsed teadsid laule-salme, mida julgemad eesti keeles soravalt jõululuvanale ette kandsid. Teised, ujedamad lapsed aga lõid hoopis patsu jõuluvanaga. Kingikotist välja tulnud eesti kommi pakid tegid kõigil tuju heaks.

Eesti jõulude mälestused on need, mis panevad eestlased käest kinni hoidma ja nostalgiliselt meenutama. On tähtis, et need traditsioonid jäävad püsima. Jõulud on see aeg, kui ollakse perega ja traditsioonidega. Londoni Eesti Seltsi poolt organiseeritud ja koos vabatahtlike abiga läbi viidud eesti jõul Londonis, Thamesi lõunakaldal, tõi kokku mitmed eri tahud eestlaste jõuludest, andis eestimaise jõulutunde ja võimaluse veeta jõulud kodumaiselt. 

Järgnevalt veidi lähemalt, mis on eesti jõul ja eesti jõulu traditsioon (jõulupeol,  Mikk Kaasik, 14a).

Eesti jõul

Eesti postkaart. Ülle Meister

Londonis ei käi päkapikke akna taga piilumas. Eestis on aga usinad päkapikud liikvel terve detsembrikuu. See tähendab järgmist: igal õhtul enne magamaminekut panevad lapsed ühe sussi akna laua peale ja lähevad magama. 
Kui nad hommikul ärkavad, siis on sussi sisse pandud kas puuvili, mandariin, väike üllatus või isegi maius. See on eesti lastele igahommikune ärkamine põnevusega, et mis siis seekord sussi sisse toodi või isegi väike kartus: kas ikka toodi. Nimelt arvatakse, et üllatusi saavad ainult head lapsed! Ja päkapikud käivad kuni jõuludeni välja. Seni kuni saab oma toimetustega valmis päris jõuluvana ja asub kingikotiga teele. 

Eesti päris jõuluvana ei tule mitte läbi korstna ja öösel salaja nagu Inglismaal, vaid hoopis jõululaupäeva pärastlõuna õhtusel aja ning lausa isegi koputab uksele. Kui uks avatakse, siis hüüab ta kõlava bassi häälega: 

„Tere! Kas teie peres ka häid lapsi on!?“ 

Kui vastus on „jaaa“(mis on tavaline vastus), siis astub lumine (sest enamasti sajab Eestis jõulude ajal lund) uksest sisse, raputab mütsilt lume ja istub pakutud tooli peale kuuse kõrvale. 

Jõuluvana paneb siis oma suure ja raske kingikoti maha ning hakkab sealt perele kingitusi jagama. Kuid, oh, ei, kingituste saamine polegi nii lihtne. Eestis peavad lapse iga kingituse välja „lunastama“ läbi omapoolse panuse. 

See käib nii. Pere istub ümber jõuluvana. Jõuluvana võtab kotist kingituse ja loeb sealt nime. Nimetatu peab tulema jõuluvana kõrvale ja et kinki jõuluvana käest saada,  peab ta lugema luuletuse, laulma, tantsima või muud moodi oma oskusi, õpitut näitama. Võimalusi on palju. Rüblikud, kes veel ei oska lugeda ning ei tea kõike laule peast, neid aitavad hädast välja teised. Lubatud on see, et siis terve pere üheskoos „aitab“ kingisaajat. Selleks on enamasti üheskoos laulmine. „Aisakell“, „Läbi sahiseva lume“ ja „Oh, kuusepuu“ laule teab iga eestlane.

Pärast pikka, kuid lõbusat ja küllaltki lärmakat kingijagamise tseremooniat, pakutakse jõuluvanale veidi külakosti ja saadetakse edasi järgmisse pere, kus head lapsed elavad. Uksel hõigatakse järgi kaugenevale jõuluvanale: 

„Head teed, tule järgmine aasta jälle!“ 

Pere Eestis suundub tagasi tuppa ja sulnis õhtu jätkub kingituste uurimise ja jõuluprae söömisega üheskoos.

Häid jõule kõigile! Soovib Londoni Eesti Selts